Minu tee
Mina olen Kristina. Paljud teavad mind seksuoloogina – inimesena, kes aitab keerulistest asjadest rääkida selgelt, inimlikult ja hinnanguteta. Ent seksuaalsus pole kunagi olnud minu töös vaid kehade või intiimsete suhete küsimus. See on olnud peegel. Selle kaudu joonistuvad välja palju sügavamad vajadused – olla nähtud, hoitud, vastu võetud.
Aja jooksul sain üha selgemalt aru, et inimeste igatsus ei puuduta ainult rahuldust intiimsuhetes. Väga sageli ei takerdu rahulolu mitte võimete või oskuste taha, vaid kuhugi sügavamale. Tundesse, et ma ei kuulu. Et ma pean sobituma, hoidma end tagasi, tõestama oma väärtust. See ei puuduta ainult intiimsuhteid, vaid ka tööelu ja igapäevast suhtlust. Ja just see tasand – kuuluvus või selle puudumine – määrab ära, kas inimene saab kohal olla, panustada ja taastuda.
Olen ka antropoloog. Ning antropoloogina on mul raske mitte näha, kui keskne kuuluvus inimesele on. See ei ole luksus ega nunnu lisaboonus. See on midagi, mis hoiab meid inimetsena ja inimestega koos. Kuuluvus mõjutab, kas inimene julgeb olla aus, võtta riske, lubada endale lähedust või mitte.
Sellest äratundmisest sündiski Inimnihe. Ja veendumusest, et kuuluvus ei teki käsu, koolituse ega loosungi peale. Ta tekib seal, kus inimest nähakse, kuulatakse, usaldatakse.
Miks inimnihe?
Miks tunnevad nii paljud inimesed end kurnatuna ja üksi, kuigi meil on rohkem teadmisi, rohkem teenuseid ja rohkem teadlikkust kui kunagi varem?
Just see vastuolu andis tõuke Inimnihkele – otsida teistsugust vaadet. Mitte veel üht edu- või eesmärgi- või tõhususe kursust, vaid arusaama, kuidas elada nii, et inimlik haavatavus ei oleks takistus, vaid tugipunkt. Midagi, mille najal saab hakata tekkima sügav koostöö – tiimides, peredes, kogukondades.
Küsimus “miks meil on läbipõlemise ja üksilduse epideemia?” ei kerkinud ainult kultuuriuuringute pinnalt, vaid ka intiimsetes ja haavatavates olukordades inimestega kokku puutudes. Nõustajana on mul väga suur privileeg kuulata inimeste sügavamaid igatsusi. Seda, mida inimesed indiviididena tegelikult tunnevad, mõtlevad ja kogevad, kui nad ei pea grupis maski kandma ja sobituma. Kui nad saavad end turvalisemas ruumis avada. Aastate jooksul olen seda väga kaunilt ja rikastavalt kogenud. Ja kuigi kõigi lood on erinevad, ilmneb neis sageli ka ühendav tuum – inimesed igatsevad kuuluvust, ehedust, mõistetud ja aktsepteeritud olemist.
Nõustamisel jagatud lugudes kordub sageli ka kogemus, et tööelu ja ühiskondlikud ootused vanemlusele tekitavad nii suurt survet ja kroonilist stressi, et see kandub edasi ka kõige intiimsematesse suhetesse. Sinna, kus võiks olla pehmus, turvatunne ja lähedus. Aga muidugi kandub, sest me ei ole killud. Me oleme tervikud.
Kuigi me jagame oma elu tööeluks, eraeluks, sotsiaalseks ja vaimseks eluks, ei koge meie närvisüsteem ega keha neid eraldi. Me kogeme elu tervikuna. Kui üks osa meist on pidevas valmisolekus reageerima, võitlema või põhenema, mõjutab see paratamatult ka teisi osi. Ja kui surve ei lõpe, ei saa ka meie pehmus püsima jääda.
Katkestuste kultuur ja kuuluvuse igatsus
Ja just sellest kasvaski järgmine küsimus: miks me endiselt tunneme end üksi, väärtusetuna, ebapiisavana ka siis, kui meil näiliselt on kõik vajalik olemas? Vastus ei peitu üksnes indiviidis. See peitub kultuurilistes mustrites ja ühenduste katkestuses. Nähtamatutes süsteemides, mis ei toeta inimeseks olemist, vaid meie nägemist ressursina.
Inimnihe on kutse nihutada ühist ruumi. Eemale individualismi idealiseerimisest ja üksikisiku vastutuse mantrast. Eemale pehmuse ja inimlike vajaduste häbistamisest. Ta on kutse liikuda kuuluvuse ja tõenduspõhiselt mõistetud inimvajaduste suunas.
Mida ütleb teadus?
Inimnihe toetub tõendupõhisele teadmisele, mis näitab, et kuuluvus, koostöö ja turvalised ning hoidvad suhted ei ole mingid abstraktsed pehmed väärtused, vaid inimajule ja kehale hädavajalikud. Vaimne ja füüsiline heaolu ei teki ega toimi vaakumis.
Neuroteadus (nt Stephen Porgesi polüvagaalteooria, Louis Cozolino uuringud aju arengust suhetes, Matthew Liebermani töö sotsiaalse tõrjutuse kohta) näitab, et närvisüsteem vajab turvatunnet, et üldse avatud olla õppimisele, loovusele või tervenemisele.
Rahvatervise teadus (nt Vivek Murthy töö üksinduse ja sotsiaalse sidususe teemal, Emily ja Amelia Nagoski lähenemine stressitsüklitele) kinnitab, et läbipõlemise vastu ei aita üksnes enesehool, vaid vundamendiks on vaja üksteise hoidmist ja kultuurilist muutust selle mõistmise ja tähtsustamise suunas.
Antropoloogia (nt Sarah Blaffer Hrdy, Douglas Fry ja David Graeber) toob fookusesse inimliigi sügava vajaduse kuuluvuse, koostöö ja valikuvabaduse järele – meie ajalugu pole pelgalt konkurentsi, vaid ka hoolimise ajalugu. Me oleme ellu jäänud mitte vaid tänu osavusele, vaid tänu osadusele.
Mis on Inimnihe?
Inimnihe ei ole valmis süsteem ega programm. See on lähenemisviis – inimeseks olemist toetav arusaam, mis põimib teadmised kogemusega.
See ühendab:
- närvisüsteemiteooria ja sotsiaalse kuuluvuse teaduspõhise mõistmise;
- antropoloogilise teadmise inimese sotsiaalsest ja kultuurilisest olemusest;
- kehapõhise ja tajutundliku töö inimestega;
- selge sõnastuse, mis ei häbene ebamugavust ega ebatäiuslikkust.
Kutse
Inimnihe ei ehita üksikute kangelaste maailma. Ta loob ruumi, kus taastumine, hool ja kultuuriline muutus saavad aset leida – mitte loosungite, vaid väikeste teadlike liigutuste kaudu.
Kui sa juhid tiimi, tegeled inimestega või soovid kujundada kultuuri, kus inimeseks olemine ei ole risk, vaid norm – siis oled õiges kohas.
Inimnihe toob nähtavale selle, mida strateegiad sageli ei taba, aga mille puudumine maksab: usalduse, kuuluvuse ja pehmuse nähtamatu tasandi. Selle tasandi, kus sünnib tegelik pühendumus, loovus ja taastumine.